Hiiumaa - kolmas päev

Kolmapäeva kavasse võtsime Kõpu ja Tahkuna ümbrused. Alustasime Ristna tuletornist. Tuletorn on ehitatud 1874 ning selle detailid on toodud Pariisisit. Kuskilt jäi silma, et tehti Tahkuna tuletorniga samal ajal, tornide detailid läksid vahetusse ning tegelikult pidi Ristna tuletorn olema Tahkunas ja vastupidi (siin ka see kirjas). Kui on soov vaadata ära Ristna, Tahkuna ja Kõpu tuletorn, siis saab osta nende külastamiseks komplekspääsme, mis õpilastele oli 2.- (ja me üldiselt kasutasime võimaluse korral igal pool oma õpilaspiletit:)) - ma olin igaks juhuks optimistlik, et kaotus pole suur, kui peale esimest torni selgub, et rohkem ei jaksa... Enda võimetes ma poleks kahelnud, aga koos lapsega neid keerdtreppe läbida... - selles polnud ma kindel. 

Aga poleks ju teada saanud, kui poleks proovinud:) Enamus teest üles laps ronis ise, aga alla pidin küll teda süles tassima ja raskuses polnudki küsimus, pigem on keerdtrepil keeruline jalge ette näha, kui keegi süles ukerdab ja oma peaga nähtavust varjab. Aga saime tipus käidud:)

Ristnast Kõpu poole sõites jäi silma viit Ristna patareile ning tahtsime näha, mida see endast kujutab. Läksime viidatud suunas, järgmisel viidal oli kirjas Ristna kaitserajatised, aga suund oli nii segaselt, et ei saanud aru, et kas peaksime kohe võssa keerama või edasi sõitma. Sõitsime metsateed mööda edasi kuni enam edasi sõita ei tohtinud ning keerasime otsa ringi ning sõitsime selle kaitserajatiste sildini tagasi. Proovisime auto kuskile teepervele parkida ja asusime siis kaitserajatisi otsima. Leidsime mingi kena puust hoone jäänused - googeldades leidsin lehelt Militaarne Hiiumaa, et tegemist on sõjaväelinnakusse kuulunud vanema elamuga tõenäoliselt 1939.-40. aastast. Samalt lehelt sain ikka teada, et patarei on sealt mööda teed 1 km edasi:)

Siis saime veel suurema üllatuse osaliseks, mändidest peaaegu läbi kasvanud korterelamu keset metsa... tundus, et üsna rüüstatud. Militaarse Hiiumaa lehelt võib lugeda, et see ei saanudki tegelikult valmis, sest ehitust alustati alles 1987. aastal...

Turvalisusele (ja lastele) mõeldes vaatasime neid hooneid eemalt ja siseneda ei proovinud, sisevaadete osas peab internetiinfot usaldama.

Natuke jalutasime metsa vahel veel, leidsime mingi suure lohu, aga ei saanud aru, kas see oli looduslik või ka mingi rajatise osa. Rohkem ei viitsinud jalutada, ega me erilised militaarhuvilised pole ja kõhud hakkasid ka tühjaks saama.

Seadsime suuna Kalana sadamasse, vaatasime merd ja laeva:

Sellele laevale viis küll trepp ja tundus, et see on ronimiseks mõeldud, aga tegelikult olid trepimademed pehkinud ja auklikud. Käisin seal korra ikka ära, et last turvata. Sõbrantsi lapsed said ilma emata seal hakkama, turnisid julgelt mitmel pool ja nendega ka midagi ei juhtunud. Mõned julged ronisid ka alla trümmi, aga ma ei julgenud sinna vaadatagi:) 

Kuna seal sadamas oli ka söögikoht, siis otsustasime kerge eine võtta - lõpuks otsustasime ikka päris lõunat süüa. Teenindaja oli superlahe  - helesiniste juustega, "lendles" meie laua juurde ja oli väga rõõmsameelne. Lest kartulisalatiga tundus huvitav kooslus, aga oli maitsev, moosiga pannkoogid olid väga maitsvad.

Teele jäi Ristna Looduskeskus ning otsustasime sealt ka läbi jalutada. Väljas oli näitus alternatiivsetest jõulukuuskedest ning ka ühes siseruumis olid väiksemad eksemplarid.

Looduskeskuses oli ekspositsioon erinevatest puitudest, loomadest ja lindudest. Suurematele lastele oli nuputamismäng - võisid võtta lehed küsimuste ning sealt ruumist siis küsimustele vastused otsida, õiged vastused sai keskuse juhatajalt, kes selgitas ka mis vale vastuse ja õige vastuse erinevused olid. Meie seltskond seda mängu ei mänginud, aga kuulsin, kui teiste lastega see tädi mööda ruumi käis ja nende lehekesi luges. Meie seltskonna jaoks oli paras väiksemate laste mängunurk, kus olid suured puust autod, millega sai puid vedada, laual olid puust pusled ja laua- ja osavusmängud (mida sai sealt keskusest ka osta). Kuigi ma ei tea, kas selliseid keskuseid on mujal ka, siis selle külastuse põhjal tundub, et kui neid on, siis neisse võiks mujalgi sisse põigata.

Jätkasime oma teekonda ning järgmiseks sihtkohaks oli Kõpu. Vikipeedia andmetel on Kõpu tuletorn Läänemere ja Baltimaade vanim tuletorn ning väidetavalt maailmas vanuselt teine või kolmas, kus pidevalt on tuli põlenud. Majakat hakati ehitama 1504. aastal ning valmis sai 1531. aastal, aga kõrgust ehitati juurde ning tehti muid täiendusi ja muudatusi ka hiljem. Majaka ehitust nõudis Hansa Liit, et laevad ei kaoks merel, aga kohalikud ei olnud sellest eriti huvitatud, kuna nendele olid karile sõitnud laevad elatuseallikaks.

Mulle torni ja sealt laps süles alla ronimine enam ahvatlev ei tundunud ning veetsin aega infopunkti kõrval oleval mänguplatsil. Õnneks laps liivakastist kaugemale ei näinud ning liivakast oli täis erinevaid autosid (millest mõned olid küll veidi lagunenud) ning seal oli üks vist väikeste lastega harjunud poiss, kes mängides seletas, mida ta ühe või teise autoga teeb... ning ma oleks võinud rahulikult kududa, kui mul kudumistöö kaasas oleks olnud...

Kuna meie toiduvarud vajasid täiendamist, siis sõitsime sisse Kõrgessaarde, et lisaks shopingule saaksime näha ka mõisa. Viinaköök paistis ilusti silma, aga mujale ei osanud sealt suunduda - ei saanud eriti aru, kas seal on muid hooneid ka kuskil suunas, mis on huvitavad või mitte - ja ega ei viitsinud lihtsalt niisama jalutada (eriti need, kellel juba 2 tuletorni seljataga). 

Turgutasime end poest ostetud jäätistega ning jätkasime oma päeva.

Möödusime Reigi kirikust ja vaatasime korraks lähemalt ka. Reigi kiriku lasi ehitada Ungru krahv oma vabasurma läinud poja mälestuseks või lepituseks, et pojale võlgade katteks polnud nõus raha andma. Kirik on ehitatud 1800-1802. Kiriku uhked puitväravad tõmbasid pilku - mõlemad väravad on maantee poole ning asuvad kiriku taga - ma ei tea, et ma oleks varem sellist varianti näinud, et kiriku esiukse juurde teed ei viigi.

 Tee ääres jäi silma viit Reigi pastoraadile, mis hetkel seisab tühjana, aga nägi veel päris hea välja:)

Ristnale minnes jäi tee ääres silma puidust Eiffeli torni moodi torn ning sõbrants teadis, et seal kuskil asub Eiffeli torni koopia. Otsustasime, et kui me sellest just kogemata mööda ei sõida, siis põikame sisse. Ei sõitnud mööda:) Teeviidad juhatasid kenasti kohale, viimane teelõik oli üsna kitsas ja liiklus seal oli üsna tihe, õnneks oli möödasõiduks võssa rajatud möödasõidutaskuid (s.t. hein oli niidetud kohtades, kus teepervele sõit oli ohutu). Selgus, et liiklus oli sellepärast tihe, et see oli vist kogu meie reisi kõige populaarsem sihtkoht:) - või vähemalt oli inimeste ja autode hulk selle pindala peale väga suur. 

Tundus, et tegemist oli pereettevõttega - lapsed olid piletikassas ja üks suur koer käis ringi silt kaelas "piletikontroll":)

Tee atraktsioonide juurde oli ääristatud väikese rajatava pargiga, kus oli väga erilisi taimi, sildid juures ning istutamise aasta ja mõnel ka külmataluvus kirjas. Teine samasugune istandus oli veel atraktsioonide taga ka - seal olid ka noored aprikoosipuud.

Peamiseks tõmbenumbriks ja vist ka esimeseks ehitiseks oli Eiffeli torn, kuhu otsa sildid ronida ei lubanud - internetis jäid küll ajalehtede artikleid silma, mille järgi lagunev torn oleks pidanud olema lammutatud ning uus torn peaks olema tehtud ehituslubade jne järgi ning kõiki turvanõudeid järgides, aga võib olla see siiski pole piisavalt turvaline (või ametite jaoks piisavalt turvaline). Tee peal seistes oli päike kahjuks täpselt torni taga ja mujalt polnud tornile vaadet:

Lisaks Eiffeli tornile oli seal ka muid ehitisi:

Kolumbuse laev Santa Maria:

 Kõpu tuletorn:

"Pääsupesa":

Hiiumaa - teine päev

Hommikud olid meil harjumusepärased - kes varem ärkas, need vaikselt ootasid kuni ma lapsega ärkasin ja siis pidi ka viimane unimüts ärkama - kell 9 umbes äratus, siis hommikusöögid ja päeva planeerimine -  ja 10-11 paiku olimegi jälle teel. 

Plaanisime teise päeva Kõpu ja Tahkuna kandis veeta, aga kuna Mihkli talumuuseum oli teisipäeviti suletud, siis võtsime hoopis suuna Kassarile.

Erialast tulenevalt huvitas meid Vaemla Villavabrik. See oli täiesti avatud ning lubati lahkelt sisse vaatama, kuidas seadmed töötavad - hetkel käisid kraasimismasinad, aga teisi sai ka vaadata ning tänu õppekäigule Viljandi villavabrikusse oli meile teada, kuidas need töötavad. Mulle oli jäänud mulje, et villa ketramise teenust eriti kuskil ei saa tellida, aga seal oli minu arust küll hinnakiri ka väljas - kahjuks kodulehel seda mainitud pole ja meelde ka ei jäänud - õnneks pole mul lambaid ja villa:) Tegelikult on pärast villavabrikus käimist meil soolaga täidetud tudulammas:)

Kassaris käisime tiiru ümber rookatusega kabeli ning vaatasime Stackelbergide hauakive:

Teel möödusime Leigerist, kes Saaremaale silda rajas, aga kuna Tõll lootis, et Leger teeb kogu töö ära, siis jättis ka Leiger töö pooleli ning nii ei ulatugi Sääretirp Saaremaani:)

Kassaril asub ka Hiiumaa muuseumi filiaal, kus püsiekspositsioonile lisaks oli ka kaks näitust. "Hiiumaa muuseum 50" tutvustas muuseumi tööd ja eksponaate. "Meri kui saatus. Hiidlase lugu" näitas meremeeste ja merega seotud ning merelt saadud esemeid. Selle viimase osa tutvustuse kohaselt olla rannik talude vahel ära jagatud, et kui mõni laev põhja läks, siis võis talu järje peale saada - mingit pudi-padi sealt ei oodatud, rauakraam oli hinnas (näiteks õmblusmasin...) või ka mõni uhke mööblitükk. Mõni madalikule jäänud laev kaitses oma vara väga visalt, aga lõpuks läks ikka ümber ja mööbel hulpis saarele.

Vana majaka torniklaasi lubati ka katsuda:

Mind jäid veidi häirima seal ekspositsioonis olnud rahvarõivad - neiul olid küljes vöötupp noaga nagu vanematel rõivastel, aga neiu pluus tundus pigem rahvarõivalaadne asi - oleks nagu käised olnud, aga liiga pikad ja eest nööpidega, kurde vist peaaegu  polnudki ning kaunistatud olid heegelpitsi ja sik-sak paelaga - aga võib olla on see kuidagi Rootsi mõjutustega ese...

Muuseumi lähedal jäi silma Lest ja Lammas viit ning me tundsime end näljastena - toit oli maitsev ja küllaldane:) - lapsele võtsin lastepraadidest pasta singiga ning sellest sai laps lõunat süüa ja mina ja tema veel õhtul ka kõhu täis... minu lest kasrtulipudruga nii suur polnud, sellest jagus mulle ainult lõunasöögiks:)

Peale sööki oli vaja veidi jalutada - tegime väikse retke Sääretirbile - väga pikalt me ei viitsinud matkata, sõime pigem veidi metsmaasikaid, imetlesime loodust ja loopisime lutsukive merre.

Nägime kuldsed ohakad:

 Tirbil karjatas keegi hobuseid:

Tirbil käidud, siis otsisime lastele ujumiskohta - lootes, et nad ikka aru saavad, et vesi on liiga külm... Leidsime miski paiga, kus randa praktiliselt polnud, aga veidi oli roogu ja rohtu niidetud ja oli võimalik vette minna. Panin endale ka ikka päevitusriided selga, et juhul kui laps kavatseb vette hüpata, et siis jäävad mul vähemalt riided kuivaks. Talle õnneks piisas jalgupidi solistamisest. Kui päike läks pilve taha, siis tundus vesi päris soe:) Mind üllatas, et terve see meie ujumiskoht oli täis erinevas suuruses millimallikaid - neid nähes tuli meelde, et saarlasest sõbranna on maininud, et neil on neid ka.

Väikese peatuse tegime veel Orjakul - vaatasime veidi üht vaibanäitust ja sõime jäätist. Sellega meil läks päris hästi, sest peale meie tellimust lõpetati pooleks tunniks või kauemaks tellimuste vastuvõtmine ära, sest ei jõutud tellitud toite valmistada ja laiali kanda... Üks suur seltskond tühistas oma tellimuse, sest ei jõudnud oma jäätisekokteile ära oodata, teised ootasid vist kannatlikult. 

Õhtusöögi sõime jälle oma "pesas" ja magustoiduks korjasime metsast mustikaid lisaks:)

Hiiumaa - esimene päev

Ühel päeval teatas sõbrants, kellega me Olustverre koos õppima läksime, et ta läheb lastega suvel Hiiumaale ning neil puhkemajas oleks ruumi ka meile, kui meil on tahtmine kaasa minna. Vaatasin kalendrist kõik plaanid üle ning aeg tundus sobivat - ostsin praamipiletid ära ja oli asi otsustatud:)

Ja ei läinud palju aega, kui oligi käes see pühapäev, kui seisin kohvri ees ja nuputasin, et mida kõike kaasa võtta, et olla valmis külmadeks ja vihmasteks ning ka soojadeks ilmadeks, vette kukkumisteks ja niisama pläkerdamisteks. Lisaks veel mõned asjad, et neid ikka kanda saaks, enne kui väikseks jäävad:)

Kuna igaks-juhuks asju sai väga palju, siis pidin hommikul viima asjad enne alla ja siis lapse koos mõne viimase pambuga järgi. Üldiselt ta mul sel ajal pahandust ei tee:) Nüüd otsis aga oma mänguasja kotist salvrätti - et käsi pühkida, mis olid millegipärast punase kingaviksiga kokku saanud... jope ja müts olid ka... ja kingaviks oli ilusti riiulil karbis omal kohal tagasi, ainult kast oli ka veidi plekiline... Jooksuga katsusin siis jope ja mütsi ära pesta, et plekid sisse ei kuivaks. Leidsin uue jope kaasa ja mütsi pani autosse kuivama:)

Ilm ei olnud väga lootustandev - vihma sadas enam-vähem terve tee.

Praamile jõudsime kenasti, kõik on nii elektrooniline, et kaamera vaatab autonumbrit ja suunab õigesse ritta ja reisijad loetakse ka akna kaudu vist üle. Veidi aega pidime praami saabumist ootama ning sirutasime veidi jalgu - kohtusin juhuslikult pinginaabriga, kes ka Hiiumaale teel oli. 

Mingeid konkreetseid plaane meil vaatamisväärsuste osas esialgu polnud. Sadama lähedal parklas võtsime kaardi ette ja panime esimesed sihtmärgid paika.

Esimeseks punktiks sai Suuremõisa loss, kus praegu tegutsevad Hiiumaa ametikool ja Suuremõisa lasteaed-põhikool. Suuremõisat kui Pühalepa ordumõisa on mainitud esimest korda 1519. aastal ning siis oli see Liivi ordu Hiiumaa valduste majanduskeskus. Omanikeks on aegade jooksul olnud mitmed tuntud nimed: 17. sajandil kuulus mõis De la Gardie'de aadliperekonnale, 1755-1796 olid omanikud Stenbockid ning edasi kuni Eesti Vabariigile võõrandamiseni Ungern-Sternbergid. Praegune mõisahoone on ehitatud 18. sajandi teisel poolel krahvinna Ebba Margaretha Stenbocki valitsemise ajal. Pikemalt kirjutab sellest lossi koduleht.

Ma ei tea, kuidas kooli ajal on, aga praegu sai lossis praktiliselt igal pool ringi vaadata ning meie kahe ema ja kolme lapsega seltskond sai perepiletiga sisse, mis maksis 4.-. Ustel olid sildid endisaegsete ruumide nimedega ning informatsiooniga ja sai ise endale ekskursiooni teha. 

Kohe sisenedes tõmbab tähelepanu puidust trepp:

Mitmes ruumis on välja toodud vanad seinamaalingud ning ühes ruumis tundus, et neid on kahest erinevast ajast:

 Ka vanu tapeedikihte on eraldi välja toodud:

 Mõnes ruumis on renoveerimistöödega lõpule jõutud ning vanad tapeedid klaasi taga eksponeeritud:

Lossi ümber olev parki ja viljapuuaeda hakati rajama 17. sajandi teisel poolel ning praegune ~45 ha suurune pargiala on muinsus- ja looduskaitse all, aga enamus sellest on veel hooldamata ning seda plaanitakse rekonstrueerida osaliselt ametikooli õpilaste abiga. Seda 45 ha me läbi ei käinud:) - pean tõdema, et lugesin sellest alles pärast lossi külastamist ning vaatasime lossi taga pigem hiigelsuuri puuseeni:)

Endises kirsiaias oli väike tiigike vesiroosidega ja kalakestega ning selle ümber ilusaid lilli. 

 Meile jäid eriti silma värvilised raudrohud:

Tiigist kaugemal tundus üsna padrik olevat ning me ei hakanud kaugemale minema - võib olla oli mulje petlik ja seal oleks meid ka miski üllatanud...

Järgmise väikse peatuse tegime Pühalepa kiriku juures. Pühalepa kirik on vanim kirik Hiiumaal ning seal on ainulaadne kivikantsel - kuna me seal sees ei käinud, siis see jäi nägemata. Väidetavalt on  olnud Suuremõisa lossist maa-alune käik Pühalepa kirikusse, aga leitud seda ei ole.

Teel Kärdlasse möödusime Soera talumuuseumi sildist ning otsustasime sealt ka läbi käia, aga see oli esmaspäeval suletud.

Kärdlas käisime kiirelt poes õhtusöögiks midagi varumas ning võtsime suuna oma ööbimispaika - Randmäe puhketallu, kus meil oli väike puhkemaja. Meid ootas väikese kööginurga, oma dušši ja wc-ga majake, kus oli pisike elutuba lahtikäiva diivaniga ning ülemisel poolkorrusel lavatsitel veel 3 magamiskohta. Kõike oli parasjagu, ainuke ebameeldivus oli sipelgad köögis, kes mingil ajal aktiveerusid. Ilm oli püsivalt nii "suvine" olnud, et perenaine teatas meile, et ta küttis ahju ka, et meil soojem oleks:) Õues oli suur rannavolleplats, mida lapsed said liivakastina kasutada ning lastemagnet batuut. Olid ka diskgolfi rajad, aga nendega poleks ma midagi peale osanud hakata:) Meri polnud meist kaugel ning õhtul tegime väikse tiiru ka Mangu randa. Ilm oli kole külm ja tuuline ning paks adrukoht takistas mereni jõudmist, aga rannaliivas sai mõni ikka poolalasti ringi joosta - sellega ei pea ma ennast silmas... mu lapsel ei seisa kuidagi jalanõud ja püksid jalas:)

Pabistasin veidi õhtuste magamaminekute pärast, kuna meil nii erinevas vanuses lapsed kaasas (12, 6, 2) ja ruumi vähe - pealegi aravasin, et pikkadel sõitudel tuleb minu omal vähemalt päeval ka uni peale. Kõik laabus suurepäraselt:) Minu laps lõunaund ei maganud ja tema magama mineku ajaks läksid teised õue või olid vaikselt toas. Ja kui ühel päeval oligi ühel kiire tuppa wc-sse tulekuga, siis ei karanud keegi voodist välja vaid mainis, et "ma magan siin ja ema koob köögis" ning üritas edasi uinuda. Ja nii algas mul igal õhtul ~21:00 "öine vahetus" ehk võtsin aga oma koolitööd ja heegeldasin köögis. Kui teine pesamuna ka magama sai, siis sõbrants liitus minuga.

Praktika ettevõttes

Esimesel suvel on meil ettenähtud 52 akadeemilist tundi ettevõtte praktikat, s.t. siis praktika tegemist kuskil ettevõttes või käsitöömeistri juures. Mul oli kolm varianti kaalumisel, ühest ei saanud üldse vastust ja kahest sain positiivse vastuse - valiku otsustas lõpuks asukoht ja aeg, mida mul oli võimalik paremini enda ja lapsehoidjate muude plaanidega kooskõlastada.

Mõlemad jaatavad valikud olid selles mõttes sarnased, et mõlemast oleks saanud kangakudumise alast kogemust - teema poolest oleks mulle teine variant rohkem meeldinud, aga praktika tegemise käigus selgus, et valitud ettevõttest sain isegi parema kogemuse:)

Praktika juhendaja oli väga sõbralik ja jagas lahkelt oma kogemusi ning töös olid ka väga huvitavad asjad, milles sain siis abiks olla või mida lihtsalt proovida.

Esimene päev kulus suures osas abuvesti kanga niietamisele - kokku oli üle 900 lõime, nendest veidi üle 700 niietasin ise ning selleks kulus päris mitu tundi, nii et sundasendist jäi turi täitsa kangeks.

Päeva teises pooles sain proovida Muhu seeliku kangast kududa - endale tööprooviks. Selle juures osutus kõige keerulisemaks elektrilise pooliga lõngapoolide tegemine:) - isegi õrnalt varba otsaga pedaali vajutades, läks see nii kiirelt pöörlema, et mul läks lõng pidevalt katki. Lõpuks sain ikka enam-vähem hakkama, aga vajab harjutamist.

Teisel päeval jätkasin seda sama tööproovi:

Veidi on vigu ka tekkinud - üks kollane on valesti tallatud ja mõned korrad olen süstiku kuskilt lõimevahelt valesti torganud. Muster ei vasta otseselt ühelegi seelikule, proovisin erinevaid mustreid ning mõne puhul kombineerisin sidusega mitte klappivaid mustreid ka, s.t. et tulemus on õigest mustrist veidi erinev, kuna kõik tallalauad polnud sama sidusega ja valisin kõige sarnasema.

Päeva teisel poolele abistasin veidi vööde lõime käärimisel ning võtsin teljelt seeliku kanga maha ning niied ja vaheldajad ja tallalauad ka, et saaks sinna vööde kudumiseks damastiraami panna. Päeva lõpus kerisime vööde lõime peale ning rehatasime ära.

Kolmas päev oli väga rutiinne - hommikul panime damastiraami peale ning edasi terve päeva niietasin vöölõime - 8 vööd sai üles pandud. Damastiraami abil saab kududa terve hulga vöösid korraga nii, et mustrit ei pea korjama.
Neljanda päeva hommikupoolikul soastasin vööd ära, sidusin lõimed ette ja tegin labase koe jaoks siduse ning tegin mustri järgi skeemi, kuidas raame tõsta. Päeva teise poole veetsin nende vööde tööproove kududes.

Kui olin mustrikorraga poole peale jõudnud,  arvas juhendaja, et ma olen mustriskeemi kirjutamisel kuskil vea teinud, aga mustrit vaadates avastas ta, et tellija oli mustri nähtavasti valesti maha joonistanud ning see ei jooksnud päris õigesti (mina seda küll aru ei saanud, aga ei ole ka vöösid eriti palju kudunud...). Tegin skeemi ringi ning teise poole tegin uue skeemi järgi - keskmisel mustriosal on kohe näha, et ühed sakid on uue skeemi järgi korralikult näha, esimeses pooles on linaste vahele ära kadunud.

Viiendal päeval lõpetas juhendaja Anseküla abukanga kudumise ja sain asuda selle telje taha endale tööproovi kuduma. Sellist kangast on ikka mõnus kududa:) - lõim on nii tihe, et serva hoidmisega ei pea eriti vaeva nägema ja jäi kuidagi iseenesest ühtlane ja tihe ka. Ühe vea mustris tegin, aga tegin selle siis sümmeetriliseks - nii et originaaliga mul sama muster pole, triibud veidi teisiti, aga üldmulje on ikka sama. Poole päevaga tegin 32 cm, vahepeal kulus aeg lõnga poolimisele ka. Nüüd saan sellest väiksema padja või vardakoti vms teha.

Päeva lõpuks sõlmisin veidi Muhu seelikukanga otsi ja tegin vööde jaoks käblikuid. 

Ja saigi selle aasta praktika ettevõttes läbi - väga kiirelt läks kuidagi:) 

Kiire on...

Kuidagi täitsa käest on blogimine jälle läinud:( Kuna üks suur kirjalik töö pidi 12. juuniks valmis olema, siis võtsin selle prioriteediks ja kuna see üldse ei edene (s.t. pool on vist valmis), siis ei taha blogimisele aega kulutada, sest töö venimise kõige suuremaks põhjuseks on ajapuudus. 

Nimelt kasvab laps muudkui suuremaks (sai just kaheseks) ja tema unetsüklid muutuvad sellega koos. Kuna hommikul oleme me mõlemad unimütsid, siis muutus olukord minu jaoks üsna närvesöövaks, kui lõunaunne panin last ~1,5 tundi, siis sain 40 min-1,5 h tundi koolitöid teha, aga pikem lõunauni kestis üsna õhtuni ja siis polnud ööunne minekuks ka und ja magama laulmine võttis jälle ~1,5 h ning kui kell 23 või hiljem lõpuks tal uni tuli, ega siis mul väga palju seda aega koolitööde tegemiseks enam polnud. Lõpuks võtsin vastu otsuse, et lõunaund enam ei ole ja selle 2-3 h uinutamise aega me kulutame mängimisele või muule meelelahutusele:) Ja kohe muutus graafik minu jaoks paremaks - kell 9 üles ja kell 21 magama - nii edeneb töö palju jõudsamalt:) 

Jaanide ajal oli elu vähe seltskondlikum ja siis koolitöid ka eriti ei teinud. 

Eelmisel nädalal oli lapse sünnipäev ja otsustasin veidi enda kooliasju ja tema mänguasju kastidesse sorteerida ning koristada - nii kulus siis ka veel kaks õhtut ära, kus ma ei saanud ka koolitöid teha.

Sel nädalal on mul plaanis ära teha ettevõttepraktika ning kuna hommikud algavad sellega seoses varem, siis on laps koos õepojaga lõunaund ka maganud ja see tähendab jälle tema uinumist 23 paiku ning ise pean ka varem magama minema, et päeval ikka jaksaksin midagi teha. Vahepeal olen uinutamise osas uue taktika kasutusele võtnud, et laulan paar laulu ja siis lähen eemale või teise tuppa. Tundub isegi, et teise tuppa minek, kui uks jääb lahti, töötab paremini. Kui esimestel päevadel nuttis ja tuli voodist välja, siis nüüd tuleb vahel voodist välja (täna näiteks käis korra ütlemas, et käisime jaanitulel ja teist korda käis vaatamas, et kellega ma räägin, kui mul ema helistas), aga läheb nututa ise tagasi; kui uni sugugi ei tule, siis vahepeal veidi haliseb, et tahab, et emme tuleb tema juurde ja emme tuleb laulab, aga kui ma ei lähe, siis nutma ei hakka ja lõpuks jääbki magama. Nii saan vähemalt mõne olulise asja ka sel nädalal tehtud - täna siis paar kirja vastatud, praktikaaruannet täidetud ja nüüd siis siia ka paar rida.

Laulupeol käisin ka, aga see koolitöid ei seganud.

Aga blogimise plaanid on mul suured:) - kui tavaliselt on mul üks-kaks poolikut blogipostitust, siis hetkel on 9 pealkirja ootel, kuhu mõnda on isegi mõni rida kirjutatud:) - kõik küll kooliasjadega seotud ja mõni peab veel tükk aega ootel olema kui esemed lõpuni valmis saavad... aga on mida oodata:)

Ettevalmistus IX sessiks

Püüdsin kõigest väest, aga no ei saanud kuidagi enda töödega järje peale:( Õnneks ma pole ainus - kõigil on midagi võlas ja kaks inimest loobuski õpingutest.

Rõõm on tõdeda, et ka heegeldamise kirjaliku töö eest sain kohe esimese korraga superhea tagasiside ning midagi täiendama ja ümber tegema ei pidanud - suurel osal on need veel kas valmimisel või täiendamisel-parandamisel.

Vaiba dokumentatsiooni sain ka tehtud ja see sai ka positiivse hinnangu - selle osas polegi jutuks tulnud, kuidas teistel on läinud.

Esemetest ja tööproovidest üritasin esimesena teha ära suuremad asjad. 

Sokid sain lõpuks valmis, aga enda jaoks tahaks nende kohta tööprotsessi ka mappi kirja panna. 

Jätkasin kohe motiividest heegeldatud vestiga, mis sessiks valmis pidi saama. Kuna plaanisin viimase serva heegeldamisega kohe ühendamise ka ära teha, siis alustasin motiive värvide kaupa. Päris tore hunnik sai:)

Vahepeal pidin ühe päeva kooli tekstiilikojas praktikapäeval olema - s.t. seal vajadusel pileteid ja käsitööesemeid müüma ning infot andma. Mingeid eraldi ülesandeid ma seal olemise ajal ei saanud, inimesi käis vähe, müüsin ühe lõngakera ja õpetasin ühe pisikese riidenuku tegemist ühele tüdrukule. Veidi proovisin kedervarrega alpakavillast lõnga kedrata, et kui keegi peaks selle vastu huvi tundma, aga kuna kraase ma üles ei leidnud, siis jätsin selle pooleli. Tegelesin pigem isiklike asjadega, s.t. käärisin ära oma villase salli lõngad - peame lauatelgedel suve jooksul salli valmis kuduma.

Lisaks jätkasin vesti motiivide heegeldamisega:

Kodus jätkasin motiividega ning oli juba lootus, et saangi vesti valmis:)

Mingil hetkel tundus, et kui vesti saangi valmis, siis kõik ülejäänud asjad jäävad tegemata - ka need, millega oleks kuidagi vaja järgmisel korral edasi minna. Nii jätsin vesti sinnapaika ja võtsin pigem teised tööd ette.

Ühel ööl võtsin ette alpakavillast pitsiga kätised, kuna neid peaksime sessi ajal ette näitama, et siis kinniste ja viimistlemise kohta infot saada. Alustasin sinistest. Tundus, et mudi ja rulli neid palju tahad, kokku tõmbama need küll ei hakka. See sinine andis kohutavalt värvi, aga suure seebitamise ja pesemisega jäi see vist pidama.

Protsessi algus:

Valgete kätiste puhul võtsin teise meetodi kasutusele - määrisin muudkui seepi peale ja sellisel moel neid mudides sain need palju paremini ja kiiremini viltuma.

Lõpuks said valged kätised enam-vähem juba normaalsesse vormi:

Võtsin sinised ka uuesti ette ja sain need ka oluliselt paremaks. Kuna neil on lai pits kogu kätise ulatuses, siis need nii kokku ei tõmmanud:

Lapitehnikas vardakoti pidin ka teatud maani valmis tegema, et sessi ajal saaks selle ära lõpetada.  Õmblesin tükid omavahel kokku:

Teistpidi õmblesin ka kokku ning siis voodri ja koti küljed korraga kokku (õpetus pärineb Ingrid Uus'i raamatust "Noppeid Kihnu näputööst"). Kotisuuga jätkame koolis.

Peale sessi läheme otse Karulasse MTÜ Maavillane viltimismasinaga oma viltvaipu viltima, nii tuli see ka ära laotada. Linnas mul selleks ruumi polnud, et oleks saanud sel ka mõne päeva seista lasta, maal mul õnneks elutuba väga aktiivselt kasutuses pole ja vajadusel saab ukse päeval kinni panna. Nii laotasingi oma vaiba seal maha. 120x180 cm - nii see algas:

Kaks kihti rohelist on laotatud:

Lilled laotasin eraldi, et vajadusel koolis veel põhja parandada saaksin:

Heegeldamises tuniisi valmis tööproovid vormistasin ära ja heegeldasin kahevärvilise juurde, nööpaugud jäid kahjuks tegemata...

Väiksed sokid sain ka lõpuks korralikult ära vormistatud. Viklid kudusin ka lõpuni ja see tööproov sai ka paberile:

Tikkimises jõudsin enam-vähem ära lõpetada poolikud tikkimisread:

Lisaks üritasin valmis saada arhailist tikandit, aga jõudsin ainult alustada.

Aga nagu ikka, tuleb kuskile lõpuks joon tõmmata, asjad kokku pakkida ja tõdeda fakti, et läks nii...

Kudumises venitatud silmustega kudumismustrite tööproovi ei võtnud kordagi kätte, selle kohta õnneks lubati kohe, et võib augustiks jääda.

Tikkimises jäi ka kümme rida pisteid tegemata ja tundub, et enamus neist kunagi koolis ka proovitud ja ega nende pistete tegemine eriti aega ei võta, aga tegelikkuses teeme me need üsna peened (oleme enamus selle jaoks isegi luubid muretsenud) ning lõngu lugedes kulub ühe pisterea tegemiseks tund ära - mõni läheb vast ikka kiiremini ka ja mõni teine võib olla aeglasemalt. 

Päev pärast sessi peaks valmis saama järjekordne kirjalik töö - mul seekord nahast esemete kohta - aga seda ma pole isegi alustanud. Mõningad märkmed on küll tehtud, sest kui päeva raamatukogus veetsin, siis sain selle töö jaoks tegelikult kõige rohkem materjali ja varasemate tööde jaoks eriti ei saanud. Peale sessi tuleb see esimeses järjekorras käsile võtta.