Hommikud olid meil harjumusepärased - kes varem ärkas, need vaikselt ootasid kuni ma lapsega ärkasin ja siis pidi ka viimane unimüts ärkama - kell 9 umbes äratus, siis hommikusöögid ja päeva planeerimine - ja 10-11 paiku olimegi jälle teel.
Plaanisime teise päeva Kõpu ja Tahkuna kandis veeta, aga kuna Mihkli talumuuseum oli teisipäeviti suletud, siis võtsime hoopis suuna Kassarile.
Erialast tulenevalt huvitas meid Vaemla Villavabrik. See oli täiesti avatud ning lubati lahkelt sisse vaatama, kuidas seadmed töötavad - hetkel käisid kraasimismasinad, aga teisi sai ka vaadata ning tänu õppekäigule Viljandi villavabrikusse oli meile teada, kuidas need töötavad. Mulle oli jäänud mulje, et villa ketramise teenust eriti kuskil ei saa tellida, aga seal oli minu arust küll hinnakiri ka väljas - kahjuks kodulehel seda mainitud pole ja meelde ka ei jäänud - õnneks pole mul lambaid ja villa:) Tegelikult on pärast villavabrikus käimist meil soolaga täidetud tudulammas:)
Kassaris käisime tiiru ümber rookatusega kabeli ning vaatasime Stackelbergide hauakive:
Teel möödusime Leigerist, kes Saaremaale silda rajas, aga kuna Tõll lootis, et Leger teeb kogu töö ära, siis jättis ka Leiger töö pooleli ning nii ei ulatugi Sääretirp Saaremaani:)
Kassaril asub ka Hiiumaa muuseumi filiaal, kus püsiekspositsioonile lisaks oli ka kaks näitust. "Hiiumaa muuseum 50" tutvustas muuseumi tööd ja eksponaate. "Meri kui saatus. Hiidlase lugu" näitas meremeeste ja merega seotud ning merelt saadud esemeid. Selle viimase osa tutvustuse kohaselt olla rannik talude vahel ära jagatud, et kui mõni laev põhja läks, siis võis talu järje peale saada - mingit pudi-padi sealt ei oodatud, rauakraam oli hinnas (näiteks õmblusmasin...) või ka mõni uhke mööblitükk. Mõni madalikule jäänud laev kaitses oma vara väga visalt, aga lõpuks läks ikka ümber ja mööbel hulpis saarele.
Vana majaka torniklaasi lubati ka katsuda:
Mind jäid veidi häirima seal ekspositsioonis olnud rahvarõivad - neiul olid küljes vöötupp noaga nagu vanematel rõivastel, aga neiu pluus tundus pigem rahvarõivalaadne asi - oleks nagu käised olnud, aga liiga pikad ja eest nööpidega, kurde vist peaaegu polnudki ning kaunistatud olid heegelpitsi ja sik-sak paelaga - aga võib olla on see kuidagi Rootsi mõjutustega ese...
Muuseumi lähedal jäi silma Lest ja Lammas viit ning me tundsime end näljastena - toit oli maitsev ja küllaldane:) - lapsele võtsin lastepraadidest pasta singiga ning sellest sai laps lõunat süüa ja mina ja tema veel õhtul ka kõhu täis... minu lest kasrtulipudruga nii suur polnud, sellest jagus mulle ainult lõunasöögiks:)
Peale sööki oli vaja veidi jalutada - tegime väikse retke Sääretirbile - väga pikalt me ei viitsinud matkata, sõime pigem veidi metsmaasikaid, imetlesime loodust ja loopisime lutsukive merre.
Nägime kuldsed ohakad:
Tirbil karjatas keegi hobuseid:
Tirbil käidud, siis otsisime lastele ujumiskohta - lootes, et nad ikka aru saavad, et vesi on liiga külm... Leidsime miski paiga, kus randa praktiliselt polnud, aga veidi oli roogu ja rohtu niidetud ja oli võimalik vette minna. Panin endale ka ikka päevitusriided selga, et juhul kui laps kavatseb vette hüpata, et siis jäävad mul vähemalt riided kuivaks. Talle õnneks piisas jalgupidi solistamisest. Kui päike läks pilve taha, siis tundus vesi päris soe:) Mind üllatas, et terve see meie ujumiskoht oli täis erinevas suuruses millimallikaid - neid nähes tuli meelde, et saarlasest sõbranna on maininud, et neil on neid ka.
Väikese peatuse tegime veel Orjakul - vaatasime veidi üht vaibanäitust ja sõime jäätist. Sellega meil läks päris hästi, sest peale meie tellimust lõpetati pooleks tunniks või kauemaks tellimuste vastuvõtmine ära, sest ei jõutud tellitud toite valmistada ja laiali kanda... Üks suur seltskond tühistas oma tellimuse, sest ei jõudnud oma jäätisekokteile ära oodata, teised ootasid vist kannatlikult.
Õhtusöögi sõime jälle oma "pesas" ja magustoiduks korjasime metsast mustikaid lisaks:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar