Veel kangakudumisest

Käin muudkui kangakudumise koolis, aga senini pole ühtegi "päris" kangast ette võtnud. Eelmisel suvel, kui otsisin indigoga värvimiseks kapist lõnga, leidsin, et vanaemal on väga palju valget lõnga ajast, kui tal veel lambad olid. Sokke koob küll vaikselt, aga sellest varud eriti ei vähene. Varude vähendamisele olid pigem kaasa aidanud koid, aga nad ei olnud ka suutnud kogu lõnga päris ära süüa:) Võtsin vastu otsuse, et see lõng tuleb pleedideks kududa - kui endale, õdedele ja emale kududa, siis saaks päris suure lõnga sinna ära kulutada. Tokkidest keradesse kerimine oli üsna vaevarikas - mõni tokk koosnes ikka üsna väikestest juppidest, mõni teine oli jälle peaaegu päris terve. Vahepeal jõudsin ühe sõbranna lastele sokid kududa ning nende eest teise sama suure hunniku pööningult leitud valget lõnga saada:) See oli koidest üsna puutumata ning lõimeks otsustasin pigem seda kasutada. 

Alustamine oli raske - meil pole enam käärpuuid ja nende kasutamisvõimaluse leidmine polnud lihtne, s.t. et ega ma väga aktiivselt ei otsinud, aga lihtsamad variandid, kust lootsin abi saada, kahjuks ei aidanud. Vanaemal keelasin vahepeal vaipade kudumise ära:), et nii kui ma saan lõnga kääritud, siis panen pleedid üles ja saab hakata neid kuduma. 

Nüüd lõpuks sain oma rahvariide seeliku kudumisega seoses lõpuks kasutada käärpuud, millega sain pleedide lõnga ka ära käärida.

Võtsin plaani kududa nelja niieraami ja nelja tallalauaga toimses koes 1m laiused 2 meetri pikkused pleedid. Käärisin 10 meetrit 600 lõnga.

Õe abiga panime ~nädal tagasi lõime üles, niietasin ära

ja soastada jõudsin ka veidi.

Siis tuli kangakool vahele ja esmaspäeval jätkasin kanga ülespanemist - ega palju polnud jäänud, lõimed sukka panna ja tallalauad paikka siduda. Ja saingi kudumist alustada:)

Õhtu lõpuks oli ~10 cm kootud. Et oma pleed ära tunda, siis lisaks ühele niietus- ja ühele soastamis veale tegin otsa punase triibu:) - teise otsa tuleb ka:)

Ühe päeva käisin Tallinnas teatris ja ei kudunud ridagi.

Eile kudusin peaaegu terve päeva - kliima õnneks soosib hetkel seda tööd ja vanaema ka:)

Õhtu lõpuks oli 75 cm kootud:)

Veel pole kudumine mulle vastumeelseks muutunud, kude tuleb üsna ühtlane ja isegi servadega võin täitsa rahule jääda (loodan, et laius ka enam-vähem ühtlane tuleb - kasutan küll kangatemplit, mis laiust aitab hoida, aga ikka suudan esialgsest laiusest ~4 cm ära kaotada):

 Niietamisvea jätsin enda sallis triibuna jooksma, enne järgmise alustamist parandan vead ära...

Täna olin veel tublim - õhtu lõpuks kootud 1,5 meetrit, 50 cm ongi ainult veel:) - mis teeb tegelikult päris mitu tundi, sest ma koon seda enam-vähem 15 cm tunnis. Eks paistab, kas saan maja koristamise ja vanaema sünnipäeva ettevalmistuste kõrvalt selle 3,5 tundi näpistada ja nädala lõpuks oma esimese kudumi valmis. Siis saab puhkus mu otsa ja enam ei saa nii kiires tempos jätkata, võib olla järgmised koob hoopis vanaema - ta käib ja kibeleb küll, aga pole mu kohta veel ära võtnud:) 

Kangakudumise suvekool V

Olen juba kahel suvel käinud Velisel Kangakudumise suvekoolis ning see tegevus ja seltskond on juba armsaks saanud:) Juba eelmisel suvel panime end jätkukursusele kirja, leiutasime teemaks "Tekid" ning kõik toimuski plaanipäraselt. Puhkuse esimesel päeval panin auto kraami täis ning sõit suvekooli võis alata. 

Plaanitud kogunemine oli 13:00 ning kursuse algus 14:00. Kui mina 12:55 kohale jõudsin, siis tundus, et olen üritusele juba hiljaks jäänud... "kui Arno isaga koolimajja jõudis olid tunnid juba alanud":) Maja oli juba rahvast täis, käärimine käis täie hooga, mõni keris lõnga vihist kerasse ja mõni vihist või kerast keha peale (keha on üks puidust moodustis, mille peale lõng keritakse ja mille pealt seda on hea käärida; meie peres/suguvõsas pole sellist asja kunagi olnud ja üheltki pööningult ma seda ka pole leidnud ning minu jaoks oli see kuni kangakoolini täiesti tundmata vidin). Isegi võileivatorti polnud veel keegi sööma jõudnud hakata:) Minu arust on eelmistel aastatel saabumine pigem hilinemistega - sel aastal hilinesid ainult need, kes olid sellest ette teatanud. 

Kohvi ja võileivatordi kõrvale sai kohe ka konspekti tutvumiseks. Inimestega polnud vaja eriti tutvuda, enamus olid juba tuttavad näod varasematest kursustest. 

Konspekti järgi oli meil plaanis 8 erinevat kangast üles luua j aka endale proovitööd kududa. Ühe osas oli meil küll teada, mis teljele peaks kangas tulema, aga konkreetset kirja poldud välja valitud. Ühel kursuselisel oli kaasa võetud vanaema kootud voodikate ning õpetaja tegi ettepaneku sellelt muster maha lugeda ja rakendus paika panna. Tegemist oli pitsimustrilise koega ning me ühel varasemal kursusel oleme seda proovinud ka, aga seekord oli pits ka mustrisse seatud:

Kuna meil pidi rakendus arvutiteljele tulema ja õpetajal on ka programm nende rakenduste tegemiseks, siis polnud tal väga raske meile algus ette teha ning me pusisime selle lõpuni paika.

Samaaegselt käis töö mitme teise kangaga ka, s.t. kes kääris ja kes niietas ja kes soastas, kus parasjagu midagi teha oli vaja ja kellel parasjagu käed tööd täis polnud, see käed külge lõi:) Ja hakkasidki riburada ka proovitööd valmima. 

Minu omad said sellised:

Vahepeal tekkis ka auke, kus vabu telgi polnud ja midagi üles ka polnud vaja rakendada, siis tegeleti muude tegevustega - üks proua õpetas mõnele teist moodi suss-sokke tegema ja kolmekesi kudusid siis neid sokke; üks heegeldas motiive mõne tulevase projekti tarbeks; üks oli kaasa võtnud lõngatokke, et need ajaviiteks ära kerida. Mina lootsin, et saan natuke edasi oma rahvariidekooli töödega ja olin kaasa võtnud pooliku vöö - kusjuures jõudsingi päris mitu mustrikorda ka edasi kududa:) Kui proovitööd olid juba maha lõigatud, siis kulutasin kogu energia nende otste sõlmimisele, sest kogemustele tuginedes tean, et ega ma kodus hiljem selleks väga aega ei viitsi kulutada (siiani on mõned varasemad tööd korrastamata otstega). 

Kuna meil 16 inimese peale oli 8 telge, siis kudumise järjekorrad olid pikkad:) ning kartuses mitte kõiki valmis jõuda lõpetasid viimased veidi peale keskööd ja virgemad alustasid hommikul juba enne hommikusööki, mis oli kell 9:00. Mina olin pigem öiste kudujate hulgas, viimasel hommikul pidin peaaegu hommikusöögi juba maha magama - seinakontakti mu voodi juures ei olnud ja telefoni ei saanud äratama panna, sest see pidi kuskil laadima - seal oli nii kehv levi, et mul sai telefoni aku kaks korda päevas tühjaks, kuigi ma üldse ei helistanud ja internetis ei surfanud. Laupäeva õhtul julgesime juba vabamalt võtta, s.t. tegime kanga-, soki- ja vöökudumise kõrvale ka väikse veiniõhtu ja kel parasjagu polnud vaja kangast kududa, see sai ka laua ääres lobiseda. 

Neli päeva möödus jälle kiiresti ning pühapäeval panime lõpetuseks kokku nimekirja järgmise aasta osalejatest ning teemaks sai täislinane - eks siis aasta pärast paistab, kas nii ka läheb:)

IX Käru jäve päev

Traditsiooniks on saanud, et 20. augustil korraldatakse Käru järve päev - seekord juba üheksandat korda. Päeva esimeses pooles on triatlon, pritsumeeste võistlused ja muid spordivõistlusi ning väike etendus lastele. Sel aastal oli kohal perekond Vaher oma tsirkusetrikkidega. Mina seda vaatamas ei käinud, tegelesin aiatöödega:)

Järve päeva lõpetas kontsert ning nagu juba traditsiooniks on saanud oli kavas kaks esinejat üks tundmatum ja teine tuntum - sel aastal ansambel Brassical ja Tanel Padar. Laulvaid esinejaid täiendas kolmandana Leegilausujad.

Ilm hakkas üsna vesiseks kiskuma ning kaalusime, et kas minna või mitte, otsustasin õepojaga ikka minna. Keebid said kaasa ja kummikud-kalossid jalga. Suusajoppe unustasin panna, aga õnneks väga külm ei hakanud. 

Puhkpilliansambel Brassical pakkus mõnusat muusikalist elamust ning pakkus lisaks ka üsna humoorikat etendust. Lisaks puhkpillilugudele tegid vahele ka mõne humooriga pooleks laulu- ja tantsuloo:) Kõige rohkem tegi rahvale nalja, kui nad publikust ühe tütarlapse (vist, ma tegelikult seda isikut ei näinud, jäi teiste varju) välja valisid, lavalt alla tulid ning talle personaalselt esinesid:) Võib olla oli nende tuttav, võib olla mitte:) 

Vahepalaks esinesid Leegilausujad, kes vastavalt oma nimele tantsisid põlevate tõrvikutega vms. Olen neid või teisi sarnaseid varem näinud ja seekord väga ohhoo momenti polnud, aga see üllatas küll, et üks naine oli lühikestes pükstes ja lühikeste käistega - ma arvasin, et and kannavad riideid, mis on veidi tulekindlamad tavalistest riietest - sellel juhul siis kindlasti mitte, kui jalad ja käed paljad on.

Noorema rahva tõi kontserdile kindlasti Tanel Padar, kes seekord esines koos Tarvo Valmiga. Muusika valik oli neil sellele kontserdile ja publikule sobiv ning esituse osas ei ole midagi halba öelda. Aga minu arvamus Tanel Padarist langes küll kõvasti. Minu arust oli ta üsna purjus ning enamus sellest jutust, mis ta lugude vahele rääkis, ei olnud sellele üritusele sobiv, eriti, et enamus lava ees olijatest olid lapsed ja suur osa neist päris väikesed. Ta oleks tahtnud, et rahvas oleks rohkem kaasa elanud, mitte pinkidel keepidesse mähkununa "kumminukudena" paigal istunud. Talle endale hakkas see võrdlus nii meeldima, et teemaarendust jätkus kontserdi lõpuni:(

Kontserdi lõpetasid taas Leegilausujad, kes suutsid päeva siiski päästa:) Nemad tegid sädemetega tantsu ning panid põlema päeval valmistatud tuleskulptuurid. See tuleshow asendas tavapärast ilutulestikku, aga sellest polnud üldse kahju. Muusika, mis saatis tuleskulptuuride põlemist ja sädemetega tantsu, oli kuidagi müstiline ja sobis hästi seda päeva lõpetama.

Savitööd

Vaatamata suurele laiskusele olen ma enamuses savitundidest korralikult kohal käinud (viimasest viilisin, sest siis oli teine üritus teises Eesti otsas ja järgmisest ka viilin, sest siis on plaanis osaleda järjekordses kangakudumise suvekoolis). Ni et järgmiseid valmis tooteid ja pilte enne septembrit ei tule.

Vahepeal olen siis valmis saanud juba ammu kirjeldatud taldrikud ja vaasi:

Järvepäeva auhinnafondi tegime sel aastal kannud, minu oma sai selline:

Üks kolleeg saab sünnipäevaks kruusi:

Valmimas on veel paar kruusi mõnele kolleegile sünnipäevaks ja salvrätihoidja mulle endale:) 

Rahvariidekool - seeliku kudumise eeltööd

Suvi on juba enamus möödas, aga mul kõik suveks jäetud tööd täiesti tegemata: särk on kokku õmblemata, vööd pole raasugi edasi kudunud ja sukkade osas on lõngadki vee muretsemata. Kuna kevadine seelikukudumisekursus jäeti osaliste vähesuse tõttu ära, siis kauplesime endale võimaluse, et meile pannakse üles teljed, kus siis soovijad saaksid suvel endale seelikud valmis kududa. Mais panime nimed kirja ja kohe-kohe pidid teljed üles saama, mõned meist veel põdesid, et nemad enne juuli teist poolt kindlasti ei saa kududa, et kas nii kaua meil ikka võivad need teljed üleval olla. Ja juba 19. juulil saime teate, et nüüd on teljed olemas ja juhendaja on ka, kellega peame esimese kohtumise kokku leppima ja siis kokku leppima, millal kanga üles paneme ja kuidas kuduma hakkama. Kusjuures juhendaja on Tallinnas suhteliselt kaootiliselt, siis kui vaja poes tööl olla, ülejäänud aja on ka kuskil maal. 

30. juuliks õnnestus juhendajaga sobiv aeg kokku leppida, kuuest inimesest kolm leidsid võimaluse sellel osaleda ning alustasime kohe ka kanga ülespanemist. Juhendaja kääris ja jagas juhtnööre, meie lugesime niisi niievarvade peale ja kuulasime ning kogusime tarkust:) Käärimine võttis päris kaua aega ja sel korral kaugemale ei jõudnud.

5. augustil jätkasime tehtud tööd. Seekord olime juba ainult kahekesi (kusjuures meil on sama eesnimi - tekitame sellega koguaeg segadust:)) lisaks juhendajale. Mul oli kaval plaan käärida ära suur hulk valget lõnga - juba pikemat aega plaan vanast lõngast valged pleedid kududa enne kui koid lõnga päris ära söövad (ja mulle tundub, et millekski muuks see lõng nii suures koguses ei sobi), aga käärpuude kasutusvõimalused on üsna piiratud ning endale pole veel raatsinud osta (tegelikult pole kindel olnud, et kas väiksed jalaga käärpuud üldse ajavad asja ära).  Ja kuna nüüd olid Toika käärpuud niimoodi vabalt võtta, siis tegelesingi sel ajal hoopis oma lõnga käärimisega, kui teised kahekesi kangast üles ajasid. Üks käis veel ühel päeval aitas niietada ja ühe õhtu kulutasime veel kahekesi niietades ja soastades (osa aega kulutasin ma veel enda lõnga käärimisele), seekord juba ilma juhendajata. Tema lubas pühapäeval rakenduse teha ja kanga kudumisvalmis panna:) Nii et tänasest peaksime juba kududa saama. Tegelikult saame neljapäeval enda lõngad kätte ja siis neljapäeval ka esimene lõpuks alustab. Üks meist on juba loobunud, on endale nii palju muid plaane ette võtnud (doktoriõpe jne), et jätab rahvariidekooliga aasta vahele ja jätkab hoopis järgmise grupiga. Ülejäänud viiest neli on kindlad, et teevad selle kangekaelselt lõpuni kui juba alustatud ning üks on vist arvutilevist kadunud või on ka loobunud, aga ei taha meile öelda, igatahes pole enam temast kippu ega kõppu kuulda. 

Suvel kudumisest ei tule minul enam muidugi midagi välja ja jääb septembrisse, eks näis kas võtan siis mõne päeva puhkust lisaks nädalavahetusele või pean öödega hakkama saama:) Ühe seeliku pidavat nädalaga ära kuduma, aga mitu tundi seda nädalat peaks olema see sõltub oskustasemest ja selgub töö käigus:) 

Kui mulle suurte asjade kudumine ka istub nagu kangakoolis väikeste juppide kudumine, siis need Toika käärpuud peaks endale ikka ostma - täitsa asjalikud ja piisavalt väiksed, et suvalises toas üles panna ja pärast käärimist jälle kokku panna.  

Laiskus...

Ma olen lootuseltult laisaks muutunud:( Päeval on pea ideid ja mõtteid täis, mis mul kõik pooleli on ja mida ma kindlasti tahaks üheks või teiseks ajaks valmis saada ja milliseid mõtteid kirja panna... Õhtul töölt koju jõudes võtab vastu  temperatuur veidi üle 30 kraadi, see lööb nagu nuiaga pähe ja lubab ainult diivanil vedeleda ja telekat vaadata. Kui öö läbi kõik aknad on lahti, siis hommikuks on magamistoas 26 ja elutoas 28-29 kraadi. Nii palju pole ka viitsimist, et naudiks siis seda sooja suve ja kondaks vanalinnas või läheks mere äärde - täiesti lootusetu juhtum:)

Hetkel näitab õues 19,4, magamistoas 27,8, elutoas 29,0 - veel on suvi:)

Kasekasvandus

Meil on hulk aastaid suur jupp heinamaad niitmata - loogiliselt peaks sinna miski võsa juba kasvama, aga ei midagi. Terve õu on saare- ja vahtrapoegi täis, aga põllule ei kasva ühtegi puud peale metsikute õunapuude, mis on kährikute või muude loomade poolt sinna tassitud õuntest kasvama hakanud. Ka naabermaja heinamaaga on sama lugu - ainult metsikud õunapuud, tee ääres mõni saar ja üks paju on ka imekombel ise kasvama hakanud. 

Selle tõttu olin päris rõõmus, kui nägin kevadel ühes peenrakastis väikseid kasepoegi kasvamas. Jätsin and sinna lasteaeda ja muud sinna kasvama ei pannud. Nüüd avastasime, et tiigi äärde on lisaks suurele hulgale pajudele ka kased kasvama hakanud - ja mitte vähe. Tundub täiesti uskumatuna - kunagi ema püüdis kaskesid kasvatada, küll maarjakaski, aga ega neil vast nii palju erinevust ka pole. Igatahes proovis ta neid erineval moel idandada ja külmutada ja külvata jne, aga ei tulnud sealt ühtegi taime. Ja nüüd on täiesti suvaliselt hakanud tiigi kaldale kased kasvama ja meil pole seal päris läheduses ühtegi kaskegi (lähim on vast 50 m või veel rohkem). Ainus loogiline selgitus, on, et kaseseemned tiigivees ligunesid ning siis kui vesi alanes, hakkasid sambla peal idanema - ju siis sellised on nende idanemiseks sobivad tingimused. 

Nüüd neid kaskesid seal kasvamas nähes ei raatsinud neid kuidagi ära niita nagu me pajudega teeme. Kaevasime mingi osa neist üles. Kased, mis kevadel said lasteaeda jäetud, on suvega põlvepikkuseks sirgunud - need kaevasin peenrast välja ja istutasin heinamaale teistele kaskedele seltsiks (mis on sinna ka eraldi istutatud, mitte pole ise kasvama hakanud) ning nüüd on seal juba 10 kaseline salu kasvamas:) Penrakasti istutasin uued kased lasteaeda - seekord sai neid  5 asemel 27:), nii saab lõpuks kuusemetsa kõrvale ka väike kasemets:) Ja kui tundub, et jääb väheks, siis saab tiigi juurest ehk veel neid juurde:)