Mitu tundi on lõunasöögist möödas ja Mašmašal tuleb kommiisu: "Kas kommi võib?" ja lisab: "Ma sõin soolase toidu ära." Jääb siis mõttesse, et midagi jäi vist ütlemata ja ütleb: "Aitähh, kõht on täis. Kas nüüd kommi võib?":) Kui komm söödud, näitab oma kommiseid käsi ja ütleb, et käed on mustad. Küsin, et kas tahab pesema minna - "Ei, ma tahan veel kommi":)
Mašmaša armastab hirmsasti asju loopida. Et olukord käest ei läheks, siis need asjad rändavad kapi otsa. Rääkisin talle, et kui tahab neid sealt kätte saada, siis peab tulema ütlema palun vabandust ja kalli tegema ja ütlema, et enam ei viska - kuigi sellest vabanduse palumisest on vist nii väiksel keeruline aru saada. Ja nüüd siis käibki see meil nii... Hommikul küsib Mašmaša: "Kus Teresa on?" - "Kapi otsas koos Barbiega, sest sa loopisid neid liiga kõvasti" - "Palu kalli, palun vabandust, tahan Teresat" - "Ja mida sa enam ei tee" - "Ma ei viska neid enam"... Mõned asjad ununevadki sinna üles, maal on terve külmkapipealne juba asju täis ja linnas ka leian aeg-ajalt kummalisi asju raamatute pealt ja mujalt, sest kapi otsas on vähe ruumi. Mõnikord jäävad need Mašmašale ka silma: "Emme, liim on seal üleval" - "Ju sa siis viskasid seda, et see sinna kapi otsa läks" - "Palun kalli, palun vabandust, tahan liimida" :) Mõnikord tuleb see ka muudes situatsioonides. Saadan Mašmašakest magama, räägin, et kui kohe magama ei säti, siis unejuttu lugeda ei jõua. Lepime kokku, et unejuttu ei taha, kui kauem saab mängida. 10 min hiljem annan teada, et nüüd on mänguaeg läbi ja tuleb tuttu minna. Mašmaša tahab lugeda ka. Ütlen, et me leppisime kokku, et unejuttu ei tule ja ta sai kauem mängida - "Palun kalli, palun vabandust, tahan lugeda" ja ise on nii õnnetu - ja ma ei tea, kas nii väiksed veel saavad aru, mida kokku leppimine tähendab... ja ikka loeme selle unejutu ka ära... ja loodan, et järgmine kord on meeles sellist kokkulepet mitte teha...
Mašmašal uni ei tule kuna autos sai osa und päeval ära magatud. Laulan talle mõne laulu rohkem ja ütlen, et lähen ukse juurde mulineesid kerima, et laulgu nüüd ise edasi. Teen ukse juures oma toimetusi ja Mašmaša hõikab: "Emme, ma olen nii väike, et ei oskagi ise veel ühtegi laulu laulda." - "Ümise siis" - "Ma ei oska ümiseda ka"...
Hakkame õhtust sööma. Mašmašal pole isu ja haarab hoopis sukrutoosi järgi. Ütlen, et ära sa paljast suhkrut küll söö. Veidi aja pärast kostab Mašmaša: "Suhkur pole ennast riidesse pannud..." - vaatasin juhmi näoga talle otsa ja üritasin aru saada, millega seoses ta seda ütles - lõpuks jõudis kohale, et olin enne paljast suhkrust rääkinud:) - Tundub, et see on laste suust tavaline - rääkisin hiljem õetütrele, et Mašmaša ütles, et suhkur pole end riidesse pannud, ja ta taipas kohe küsida, et kas ma ütlesin talle enne, et paljast suhkrut ei tohi süüa:)
Tegime õues aiatöid ja tahtsin õega midagi arutada, ta telefoni ei võtnud ja läksime vaatama, kas ta on kuskil õues. Mina lähen ees ja Mašmaša tuleb mitu meetrit tagapool ja räägib väga valju häälega: "Emme, aga kes su lapse järele vaatab?" :) - minu vanaema aeg-ajalt küsib nii, kui ma ilma lapseta kuskil ringi liigun...
Hakkame õhtust sööma. Mašmašal pole isu ja haarab hoopis sukrutoosi järgi. Ütlen, et ära sa paljast suhkrut küll söö. Veidi aja pärast kostab Mašmaša: "Suhkur pole ennast riidesse pannud..." - vaatasin juhmi näoga talle otsa ja üritasin aru saada, millega seoses ta seda ütles - lõpuks jõudis kohale, et olin enne paljast suhkrust rääkinud:) - Tundub, et see on laste suust tavaline - rääkisin hiljem õetütrele, et Mašmaša ütles, et suhkur pole end riidesse pannud, ja ta taipas kohe küsida, et kas ma ütlesin talle enne, et paljast suhkrut ei tohi süüa:)
Tegime õues aiatöid ja tahtsin õega midagi arutada, ta telefoni ei võtnud ja läksime vaatama, kas ta on kuskil õues. Mina lähen ees ja Mašmaša tuleb mitu meetrit tagapool ja räägib väga valju häälega: "Emme, aga kes su lapse järele vaatab?" :) - minu vanaema aeg-ajalt küsib nii, kui ma ilma lapseta kuskil ringi liigun...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar