Mašmaša on nüüd 2 a. ja 4 k. vana ja kuigi ta räägib juba pikemat aega täitsa inimese juttu, siis nüüd on järsku see jutt ja toimetused kuidagi veel asjalikumaks muutunud.
Sõidame maale. Mašmaša küsib tagaistmelt: "Emme, kas me läheme poodi ka?" - "Ei, täna ei hakka minema, sõidame otse maale." - "Kas ma võin siis magama jääda?" - "Võid küll." - "Ma siis jään," ütleb ja uinub kohe... Kui meil poodi on ka vaja minna, siis ma tavaliselt ütlen muudkui, et ära nüüd enne magama jää, kui poes oleme ära käinud...
Me oleme mõlemad suured unimütsid, aga kuna mina lähen väga hilja magama, siis mina olen suurem unimüts, eriti mõnel hommikul... Siis on need hommikud sellised: Mašmaša ärkab, ronib voodist välja, otsib endale sobivad riided, paneb selga ja hakkab mulle riideid otsima. Tõmbab kummuti sahtli lahti, küsib millist särki ma soovin, toob mulle kõik riided voodisse ja teatab: "Emme, tõuse nüüd üles ja pane riided selga - näe, ma tõin sulle kõik riided siia valmis."😀
Tulin õhtul hilja koolist ja asusin sööma, Mašmaša ja minu ema ja vanaema kõik seda kontrollimas ja mind abistamas. Mašmaša võttis endale ka sepiku ja juustu viilu ning küünitas end siis leiva ja veel ühe juustu järele - vanaema ütleb, et aitab sulle ühest küll - Mašmaša vastab: "See on emme võileib."😃
Mašmaša sai kohutava nohu. Luristas rõõmsalt tatti ja kui hakkasin tal nina pühkima, siis küsis rõõmsalt: "Kas sulle ei meeldi see lörin?" - "Ei meeldi." - "Mulle küll meeldib."😁
Mašmaša sai kohutava nohu. Luristas rõõmsalt tatti ja kui hakkasin tal nina pühkima, siis küsis rõõmsalt: "Kas sulle ei meeldi see lörin?" - "Ei meeldi." - "Mulle küll meeldib."😁
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar