Nukumaailm

Nii tore on olla väikese tüdruku ema ja käia mööda poode ja tutvuda praeguse nukumaailmaga:) Natuke vara on veel, aga peab end ju uute moodidega kursis hoidma, kui laps ühel päeval nõudma hakkab, siis ikka aru saan, millest jutt käib:)  

On kummaline, et osad nukud on moes või müügil/tootmises kaua aega ja osad väga vähe. Katsikukingiks toodi lapsele "my little Baby born" ning sellel oli ka Zapf Creation'i 2012 aasta kataloog kaasas. Mulle meeldis sealt väga nukk Jolina - liikuvate liigestega ilus pikajuukseline nukk, Barbie' N Nga enam-vähem ühe pikkune, aga hoopis teiste proportsioonidega - mõeldes mitte beebidele, aga just suuremale lapsele sobiv - aga kui googeldada või firma kodulehte vaadata, siis sellist nukku polegi enam olemas:( Võib olla on pildi peal siis kenam, kui tegelikkuses - mingi põhjus peab ju olema, et seda piisavalt ei ostetud, et seda enam ei toodeta.

Ja sellest tulenevalt tundub poes mõnda meeldivat nukku nähes tunne, et see tuleks kohe ära osta:) Mul on endal lapsepõlves olnud küll piisavalt erinevaid nukke, aga mitte ühtegi pikajuukselist (aga sõbrannal oli ja see tegi kadedaks) ning ikka on igatsus nende järele ja on tunne, et kõik nukud peaks pikkade juustega olema, v.a. muidugi beebinukud, kellel ei peaks üldse juukseid olema. Õepojale sünnipäevaks kinki otsides jäi ühes mänguasjapoes üks tore nukk silma, millel sellised riided kaasas, mis juba kokku õmmeldud, aga välja lõikamata, ja mis oli soodushinnaga müügis ning jättis mulje, et müüakse viimaseid jääke. Nuku ja firma nimi läks meelest ja nii ei saanud seda internetist kontrollida. Täna käisin sõbranna lapsele kinki otsimas ning jäi jälle see nukk silma. Firma Käthe Kruse nukk Marie Kruse Paris , kusjuures selgus internetist infot otsides, et polegi täiesti tundmatu firma - juba üle 100 aasta vana Saksa nukufirma, teevad ka Waldorf nukke ning nukke kollektsionääridele. Kusjuures tavalisi nukke teeb nende tehas Lätis. Aga mulle tundus õigesti, et Marie Kruse seeria nukke nende toodete nimekirjas enam pole ja need mis müügil on vist vanad jäägid. Aga kuna selliseid ilusaid mittebeebinukke peaaegu polegi müügil, siis ostsin tuleviku tarbeks ikka ühe nuku ära, küll neid tähtpäevi ka tuleb, millal nuku saab lapsele kinkida:) Üsna vesise suuga vaatan ka kõnelevat nukku Anna-Liisa, aga seda ka pigem tema pikkade juukse ja mittebeebiliku keha pärast (ja kuna 18 tollistele nukkudele on internetis päris palju riiete lõikeid). Beebinukkude osas mul sellist ostmisvajadust pole tekkinud, vist sellepärast, et lapsena oli mul neid mitu (ja on senini alles) ning hetkel mul on ju üks "beebinukk" olemas ka:)

Poodides käies ja nukke uurides on mul veel üks suur soov - tahaks normaalseid nukke suuruses 1:12 nukkumajja - maja on juba ammu olemas, aga elanikke sinna sobivaid ei leia. Internetis nukumajade ja nende tarvikutega on müügil nukud, mis on ainult vaatamiseks ning tegelikult on need koledad - vähemalt mulle ei meeldi.  Ja poes olevad väiksed nukud on liiga tited, majas peaks elama ikka eelkõige täiskasvanu moodi elanikud. Hädapärast sobiks sinna Goki nukupere, aga pole ikka päris see... Kõige paremini sobivad sinna minu lapsepõlvest pärit "baleriinid", aga need on hetkel maal õetütre lemmikud - nukud, millele olid baleriinikleidid selga kleebitud, aga mis pestes üsna kiiresti seljast tulid:) ning kellele sai siis hulga riideid õmmeldud. Õetütar ei suuda kuidagi mõista, et kuidas me ainult nukudele riideid õmblesime ja nendega peaaegu ei mänginud - aga ju siis oli vanus juba selline, et õmblemine ja soengute tuunimine oli huvitavam tegevus. Originaalsoengud olid neil nukudel plastmassist, aga meie käe läbi said nad endale puudlikarvast mustad lokid, valgest paelast valged siidised juuksed, kaardinakangast sai harutada roosakad siidised juuksed. Üldiselt alguses olid juuksed pikad, aga siis sai neid lühemaks lõigatud ja siis taas pikkadest alustatud:) Praegu pole täpselt silme ees, aga tundub, et ühel on vist hetkel originaalsoeng ja teisel vanast heinapallinöörist (kui see veel plastmassist polnud) poisipea. 

Eks nende riiete ja soengute tegemise ajal unistasime Barbiedest juba ka, sest siis sai vanaema juubeliks kingiks Otto kataloogi, mis sel ajal oli ~5 cm paks, ja mida me võisime ükshaaval laua ääres vaadata, et ära ei lõhuks (ja lehti tagasi ei laseks):), aga kus oli Barbied ja Kenid ja Skipperid koos oma atribuutikaga... ja me võisime nendest ainult unistada:) ning oma baleriinidele sama uhkeid riideid, jalanõusid ja soenguid teha. Nüüd on Barbie'sid kõik poed täis, aga ma tahaks hoopis uusi baleriine;), keda nukumajja elama saaks panna. Aga eks aeg näitab, kes selles nukumajas lõpuks elama hakkavad ja kas mina mängin sellega rohkem kui laps või lasen tal ka ikka mängida:)

 

Teadmiste jagamine

Raamatukogu juhataja uuris, et kas ma ei tahaks vöö kudumist õpetada - rahvatantsurühm vajab riideid ning nad plaanisid ise vööd kududa. Arvasin, et saan vast nendele näpunäidete jagamisega hakkama. 

Otsisin muisist piirkonna vööd välja, õnneks on neid kasutatud ühes magistritöös ning mis muuseumis olemas on, nende kohta on muisis ka pildid olemas. Mustreid ei pidanud ka ise piltidelt lugema ja üles kirjutama hakkama vaid sai sealt samast magistritööst võtta. Võtsin materjalid kaasa ja tegime raamatukogus esimese kohtumise - valiti välja vöö, mida nad tahavad kandma hakata ning ma näitasin oma pooliku vöö peal, kuidas see vöö kudumine käib. Soovijatel lasin proovida ka - kudusid mul peaaegu terve mustrikorra vööd edasi:)

Kuigi mulle tundus, et neil, kes proovisid, läks see täitsa libedalt, siis enamus otsustas, et ei hakka ikka ise kuduma. Raamatukogu juhataja ise ja ta tütar olid ainsad, kes otsustasid ise proovida. Neil oli varasemalt üks vöö endal ka juba üles pandud ning aitasin neil selle ühel päeval ära niietada, andsin mustriotsa alguse kätte ning ei läinudki kaua, kui nad mulle juba valmis vööst pildi saatsid ja uue vöö üles panemist tellisid:)

Võtsin aga oma lapse jälle kaasa ja läksin vööd üles panema. Siiani olen seda tööd tavaliselt ise abilise rollis teinud - vanaema on põhitegija olnud. Rahvarõiva kursuse raames oli meil ka vöökudumise tund, seal panime kahekesi üles, aga seal me kasutasime selleks spetsiaalseid aluseid ning keegi käe peal ei pidanud niite korjama. Meil nüüd mingeid raame polnud ja pidime vanaaegsemat meetodi kasutama - ega see väga lihtne polnud, alguses ei saanud ikka üldse aru, et kuidas mul need niidid seal käes peavad jooksma, et üks alt ja teine pealt jookseks nagu vaja, ning iga järgmist niiti kippusin ikka kõvemini tõmbama ja lõpuks üks külg jäi oluliselt lõdvem kui teine. Aga nii hull ka ei tundunud, et oleks pidanud päris uuesti panema. Laps muutus ka rahutuks ja ei saanud samal ajal ise teda ju totutada, pidi võõrastega leppima ja mu tegemisi kõrvalt vaatama. Kuidagi sain niied ka kiiruga peale ja tööotsa kätte juhatatud. 

Arvan, et kui nad esimese vööga nii hästi hakkama said, siis saavad nad endale küll need vööd kootud ja võivad tantsides uhked olla, et omakootud vööd peal:) 

Elu roosas udus:)

Olen endiselt elu ja tervise juures, kuigi pole aasta otsa ühtegi rida kirjutanud. Sõbrad teevad aeg-ajalt märkusi, et nad loeks kui ma kirjutaks:) ja isegi tunnen sellest aeg-ajalt puudust - see on hea võimalus ühele ja teisele seigale rohkem mõelda ning asjadesse süveneda ja aeg-ajalt ka oma mälu värskendada (eriti jõulukinkide retseptide ja reisikirjade osas).

Proovin siis uuesti alustada:)

Alustuseks viimase aasta tegevustest kiire läbilõige - nii mõnestki asjast tahaks ka pikemalt kirjutada, aga eks aeg näitab, kas sellega hakkama saan.

Remondi alustamisega aasta tagasi pooleli jäin, sealt siis edasi järgmised suuremad ja väiksemad sündmused:

Oktoobri lõpp - novembri algus - reis Iisraeli ja Jordaaniasse - tore reis suve jätkamise ja huvitavate paikade külastamise mõttes. Super mõnus Surnumeres suplemise kogemus. Pikema meenutuse koos piltidega tahaks ka millalgi kirja panna - enne kui kõik oluline või olnud meeleolud ja mõtted meelest lähevad.

Oktoober - detsember - remont... Võttis nädala kauem aega, kui algul kokku lepitud, aga mulle tundus, et see kestab igavesti... Muudkui veetsin õhtuid ehituspoodides tapeete ja plaate ja lampe ja kaardinapuid jne valides (ja reisikirja kirjutamiseks ja muudeks blogimisteks ei jäänud jaksu). Aga valmis see sai ja päev enne jõululaupäeva sain koju tagasi kolida.

Ja sel viimasel põhjusel varusin jõulukingid poest ning jõuluvana kontor jäi avamata (v.a. jõulukaardid, need said ikka tehtud).

Juunini jätkus ka rahvariidekool. Laiskus võttis võimust ning kõiki loodetud esemeid valmis ei saanud. Lõpetamiseks sain valmis seeliku, särgi, tanu, pikk-kuue, mõned ehted ning lihtsa põlle. Valged sukad ostsin, säärepaelad jätsin panemata ning vööks võtsin ühe varasema vanaema kingitud vöö. 

Ja vist midagi muud olulist ei teinudki...

käisin tööl, laisklesin ning unelesin ja ootasin...

ja jõudsin ära oodata...

kuni 28. juunil tuli minu ellu väike tüdruk:

Ja nii ma elangi juba neli kuud tema rõõmude ja murede rütmis. Muresid on tal õnneks väga vähe, kui süüa ja magada õigel ajal saab, ning uneaja vähesuse üle ma ka kurtma ei pea:) (kui seda just arvuti või teleri peale liialt ei kuluta). Ja nii ongi enamus ajast ainult rõõm - eriti kui ta oma suurte silmadega otsa vaatab ja laialt naeratab:)

Septembris sain lõpuks ka köögimööbli tellitud ja paika.

Ning möödunud nädalal lõpetasin vannitoas veel ühe remondi - seoses maja kanalisatsioonipüstaku vahetusega lõhuti mul seal sein ära ja pidin selle uuesti pahteldama ja värvima. Ühtlasi värvisin köögis kapiseina magnetvärvi ja tahvlivärviga üle, et sinna saaks tulevikus magnettähti ja pilte panna ning vajadusel joonistada.

Selline lühike aasta, aga suured sündmused. 

Kangaladu

Kunagi ma õmblesin päris palju ja olen aeg-ajalt arvamusel, et teen seda endiselt. Eriti tekib see tunne kangapoes ilusaid või huvitavaid kangaid vaadates:), aga see tunne möödub kodus üsna pea - äärmisel juhul lappan mõnel õhtul Burdasid ja siis loobun:) Nüüd remondiga tassisin kogu oma kangalao maale - seal on mul panipaiku piisavalt ja kui ma midagi õmmelda tahan, siis saan sealt alati end varustamas käia. Õde kunagi näitas, kuidas ta oma kangad Evernote õles pidlistas ja mõõdud ja muu vajaliku info juurde kirjutas - mul tekkis siis ka tunne, et peaksin seda sama tegema, aga senini on see mõtteks jäänud. Laupäeval pärast õepoja sünnipäeva tundus aeg selleks just sobiv olevat. Valgus oli pildistamiseks vale - s.t. kõik tumedad kangad said pildil hoopis heledama tooni, aga mõõdud said kirja ja kangad ilusti papile volditud ja kummutisahtlisse paigutatud. Pühapäeval jätkasin, aga veel ei lõpetanud:) 

Ühe sahli sain kirjuid kangaid täis - sobib hästi mu põrandavaibaga:)

Teise sahtli võttis peaaegu täies mahus alla tulevane villane voodikate:)

Kolmanda sahtli saab vist täis kangajääke - aga seda näen mõnel järgmisel "hoogtööpäeval", kui jälle oma kastid ette võtan. Ja lõngade jaoks pean uue kummuti muretsema - sest lisaks õmblemisele ma olen arvamusel, et ma ka koon ja heegeldan:) 

Remont

Juba palju aastaid võtan hoogu, et ka linnakorteris remonti teha. Olen selleks teinud isegi väikseid ettevalmistusi: ~10 aastat tagasi lasin gaasimõõtja teise kohta paigaldada, mõned aastad hiljem lammutasin laest alla kapi, mis ise pidi alla kukkuma, ostsin valmis pahtli lakke tekinud augu silumiseks... Vahepeal vahetati vannitoas torusid ja tegin ära vannitoas remondi. Nüüd muudkui vaatan auku (s.t. pahtlivaba ala) laes ja vahuveiniplekke elutoatapeedil (veel varasemast ajast kui kõik eelpoolnimetatud sündmused) ja hunnikutes kaste, mis nõuavad mingit ümberkorraldust ja panipaiku.  Olin kogu aeg arvamusel, et teen selle iluremondi ise ära, samas saan aru, et kui nädalavahetused käia maal või rahvariidekoolis, siis õhtutega seda remonti ikka ära ei tee...

Ühel päeval teatas sõbrants, et tema tuttav remondimees on oktoobris täitsa vaba ja kas ma ei tahaks oma remonti ära teha. Tundus, et kui ma kohe jah ei ütle, siis läheb jälle käest ära:) Leppisin siis ehitajaga kokku, et pakin nädalaga oma asjad kokku, kolin osad asjad maale ja iseennast sõbrantsi juurde ja siis ta võib tulla. Ma ei uskunud, et minu väiksesse korterisse nii palju asju mahub... Juba raamatute jaoks kaste sain küla pealt ja poest käisin ka kaks korda juurde ostmas. Sain enda arust kõik raamatud kasti kui avasatsin veel paar kotitäit vanaema juurest saadud raamatuid ja siis veel ühe riiulitäie, mis oli kahesilma vahele jäänud jne. - tundus, et neid tuleb muudkui juurde:) Ei saanud nädalaga pakkimisega hakkama (päeval käisin ikka tööl ka) ja neid asju, mis ma maale plaanisin viia oleks pidanud ka oluliselt suurema autoga viima - pikendasin veel paar päeva oma pakkimise aega... Ööd venisid pikaks, aga rohkem ei tahtnud ajapikendust paluda - viimasel hommikul oli küll lõpuks nii, et alustasin kell 6, et veidike jäi öösel tegemata - no see veidike muudkui kasvas - helistasin tööle, et jään veidi hiljaks. Lõpuks pool üksteist said kõik kastid otsa, kuhu oli võimalik midagi panna ja veidi hilinemisest oli saanud juba peaaegu pool päeva. Jätsin siis viimased asjad ehitajale jalgu - ta enne arvas, et pole nii hull midagi, kui kõik asjad kuskile pakitud ei saa, et eks ta siis tõstab neid edasi tagasi. 

Õhtul käisin vaatamas (ja veel asju autosse pakkimas, et maale viia), ühes toas oli juba tapeet maas. 

Teisel õhtul käisin mõningaid kadunud asju otsimas:) - siis oli kõik juba nii segi, et enam ei leidnud midagi:) ja ka elutoas oli tapeet maas. 

Kolmandal õhtul käisin järjekordseid asju maale viimas ning siis oli esiku tapeet ka maas ja esik oli pahtlikotte täis - mulle tundub, et algus on palju tõotav:)

Samal ajal tekib järjest rohkem tunne, et ka vana mööbel tahaks osaliselt välja vahetamist:) - kuigi pistikute ja lülitite kohad olen küll praeguste mööblipaigutuste järgi valinud. Kirjutuslaud läheb kindlasti välja vahetamisele - see praegune on üsna mõtetu - peale printeri see midagi ei mahuta ning samal ajal seal mingit paberitööd ei saa enam teha ja seda teen ikka põrandal või diivanilaual. Nüüd on plaan kirjutuslaua asemele tekitada veel üks kõrge riiul ning suurem kirjutuslaud panna hoopis akna alla. Seda on mul õnneks veel aega plaanida:) - esimeseks ülesandeks on hoopis leida sobivad tapeedid - ja mõned puuduvad lambid ja kardinapuu (valge plastkattega alumiiniumist kardinapuu plastkate on täiesti katki pudisenud ning see tuleb kindlasti välja vahetada) või ka kõik kardinapuud. Ja kõige hullem töö seal juures on tellida lõpuks köögimööbel, mis ka aastaid poolikuks on jäänud. Loodan, et sellest sabast ka üle saan:)

Külmade ilmadega olin mures, sest kindad ja mütsid olid kadunud - need olen nüüd vähemalt osa üles leidnud.
Aga mustapesukotti koos musta pesuga pole veel ikka üles leidnud:) 

Seeneaasta

Erinevalt emast (kes selles osas käib oma isa jälgedes) pole mul hirmsat tungi metsas seenel ja marjul käia. Mustikad, murakad, pohlad ja jõhvikad meeldivad mulle küll, aga väga iseseisvalt pole veel metsa neid korjama sattunud. Metsvaarikad jätavad mind päris külmaks - on tavaliselt nii pisikesed ja ussitanud;) ja moose ma üldse ei söö. Seentega üsna sama teema, et seeni ma eriti ei tunne ja nendega midagi teha ka ei oska (peale kukeseente praadimise ja austerservikute paneerimise). Marineeritud seened mulle maitsevad, aga valmistavad neid tavaliselt teised:)

Mõned aastad (vist tegelikult juba ~15 aastat) tagasi istutasime tee äärde väikse kuusemetsa - või väga laia heki - vist sai ~7 rida kuuski ja mõni koht õnnestus nii hästi, et midagi ei läinud välja ning kuused on väga tihedalt. Eelmisel aastal leidsin sellest metsast juba esimesed kuuseriisikad:) Ja kuna see mets on nii lähedal ja nii pisike, et põdrakärbseid ja muid selliseid ebameeldivaid elukaid seal veel ei ela, siis kuuseriisikaid ma võin seal küll korjamas käia. Mõned nädalad tagasi sattusin õigel ajal jaole ja sain kaks korda ilusaid pisikesi nööbikesi (mis vanaema väga maitsvalt ära marineeris ning paar purki sai juba nädalavahetusega tühjaks söödud). 

Ema vahepeal käis küll seal metsas ka, aga jäi vist pikem vahe. Nüüd võtsime õunamahlateo vahele uuesti metsatee jalge alla. Enam-vähem nägi see nii välja, et jalutasime õe ja õetütrega metsa (õepoeg ka kärus uinumas kaasas), roomasin ümber kahe kuuse, siis olid kaks korvi (meil olid üsna väiksed korvid) täis ja tuli koju tagasi jalutada. Kahjuks väikseid seeni oli väga vähe, aga suured tundusid seekord üsna vähe ussitanud. Kodust võtsime uued korvid, jalutasime uuesti metsa, õde oli poja magama uinutanud, selle jätsime käruga "metsaveerde", sukeldusime õega kuuskede alla, tegime paar tiiru ümber kuuskede, saime korvid täis:) Õetütar hakkas tüdinema ja tahtis koju tagasi, väljusime enda arust sama rada mööda, kust sisenesime, aga leidsime veel täiesti korjamata koha;) Mahutasime need ka kuidagi korvi:)

Vanaemaga puhastasime need suhteliselt kiiresti ära, ussitanud seened viisin metsa tagasi, et järgmisel aastal saak laiemalt kasvaks, puhtaid seeni saime 10 liitrise veepange täis - need lubas vanaema ära keeta ja ära soolata, sest marineerimiseks pidavat need liiga suured olema ja ei jää ilusad:) 

Rahvariidekool - seeliku kudumine

Kui kevadel plaanisime seeliku kudumist, oli meid 6 kindlat kudujat. Kahjuks venis kangastelgede ülespanek ja suve asemel lükkus kudumine juba üsna sügisesse. 4 inimest asus akittivselt toimetama, üks loobus, sest läks maale ja edasi septembrist doktorantuuri ning kuues inimene pole ühelegi meilivestlusele enam reageerinud, kuigi on ennast ka teiseks aastaks rahvariidekooli kirja pannud. Neljakesi siis panime end vastavalt aegade sobivusele järjekorda. Puhkust ma ei saanud selle alla panna - neli päeva olin nagunii kangakudumise suvekoolis ja kui ülejäänud nädala oleks ka pidanud linnas veetma, siis poleks nagu puhkust olnudki. Nii broneerisin endale septembri alguse, et oleksin juba linnas tagasi, aga eelarveprotsess pole veel nii kaugel, et peaksin pikki õhtuid mõttetööga täitma. Eelmised kaks inimest olid jube usinad ning saingi juba 30. augustil kõne, et võin kuduma minna. Hirm tuli peale ja jalad hakkasid värisema, aga oli ju plaani võetud:) ja kui teised said hakkama, mis siis mulgi häda:)

1. septembril seadsin siis peale tööd sammud vanalinna seelikut kuduma. Kuna olin just käinud kangakudumise koolis ja kudunud maal ka kangast, siis ei pidanud ma vajalikuks meie juhendajat informeerida ja temaga alustamiseks aega kokku leppida. Läksin kohale ja alustasin kohe kudumist:) 

Triibustiku olin endale juba paberile valmis joonistanud, et oleks kergem mõõte järgida, aga see väga hästi ei õnnestunud - et lõngasabad jääksid õhele poole (värvli sisse), siis pidi kõiki värve tegema paarisarv ja mustrikorra teise poole tegin sama lõngade arvuga ja lõpuks olin ikka veidi mustrist mööda. Lohutasin end sellega, et muuseumi variandil olid ka kõik triibud ainult enam-vähem sarnase laiusega ja iga mustrikord erineva laiusega (ja sisaldas mitmel juhul ka mõnda praaktriipu, mida ei pidanud seal üldse olema).

Esimesel päeval ei lastud väga tööga üle pingutada - selgus ootamatult, et minu beeži lõnga asemel oli mulle toodud erkkollane, mis kuidagi minu triibustikku ei sobinud. Kudusin siis selle triibuni mustrikorra valmis ja pidin päeva lõppenuks lugema (~15 cm):

Kudumise kiiruse üle ei saanud nuriseda - ~8-9 cm tunnis. Kudumisetihedus tundus küll veidi hõre, aga ei julgenud lõimi rohkem pingutada, mõned lõimed suutsin ära juba lõhkuda (ka eelmisel kudujal paistis lapitud lõimi olevat, aga kude oli ka oluliselt tihedam) - tundus, et lõngad olid ka veidi erinevad - kõrvuti tumesinine ja tumepruun - pruunil jäi alati lõime rohkem näha kui sinisel.

Teisel päeval lootsin, et saan lõngapoest puuduoleva beeži lõnga ja kudumine jätkub. Nii lihtsalt see ei läinud. Jolleris oli ühekordsete villaste valik väga kehv (ka kahe- ja kolmekordseid pidi kohe-kohe juurde tulema). Otsustasin õhtut mitte rasiku lasta ja poolisin endale vajalikke lõngu - arvasin, et umbes pool vajalikust kogusest, lõpuks selgus, et tegelikult olin peaaegu kogu vajaliku varu valmis poolinud.

Kolmandal päeval käisin uuesti oma lõnganäidisega käsitöömajas, et saaksin ehk sealt omale suvalist beeži ühekordset villast. Neil seal ka ei olnud, jätsin siis enda lõngatellimuse ootele. Ja läksin peale tööd lõngapoode läbi kammima. Ei leidnud midagi:( Ja Abakhani ka ei jõudnud, kus interneti andmetel lõngavärvi oleks pidanud olema. Läks täitsa luhta see päev:( 

Neljandal päeval jätkasin oma lõnga otsimist või pigem juba tegemist. Ostsin Abakhanist lõngavärvi - pakil olev tekst tekitas veidi kõhklusi - villast lõnga keeta ja hoolikalt segada - mulle tundus, et nii võib üsna vildistunud lõnga saada - kahjuks mulle ei meenunud, kuidas ma varem seda teinud olen  - olen lõnga värvinud küll, aga siis olen usaldanud paki peal kirjutatut:) Üritasin googeldada, aga sain terve hunniku erinevaid blogisid kuidas värvida lõnga munavärvidega või vildikasisudega, aga kuskil polnud värvimise protseduuri kirjas või on internet informatsiooni nii täis, et enam ei leia vajalikke asju üles... Üritasin siis ikka paki peal kirjutatut järgida - aga katsusin üsna ettevaatlikult segada. Totaalne läbikukkumine:( Lõng sai liiga tume - selline värv mul oli juba olemas. Ja ikka läks lõng veidi vilti - see pusa sobiks nüüd hoopis nuku juusteks:)

Reedel sain lõpuks rõõmusõnumi ja sain oma kudumist jätkata. Tempo oli kuidagi aeglane ja kippusin vist liialt mõtteid mõlgutama - lisandus 23 cm. Panin Muisist trükitud pildi kõrvale - tundub päris sarnane:) (pilt pole mul päris õiges mõõdus trükitud) seelikuriie, ERM A 563:1127, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/469392 

Laupäeval katsusin end kokku võtta ja tempot tõsta:) Kuna sain aru, et serv tuleb üsna ühesugune, kui sellega hirmsalt vaeva näha või üldse mitte vaeva näha:), siis serva sättimisega enam eriti palju aega ei kulutanud. Esimese tunniga suutsin kududa juba 10,5 cm:)  Tempo oli enam-vähem selline, et tunnis jõudsin kududa ühe mustrikorra - kas siis sinise või rohelise koos laiade punastega - mõlemad enam-vähem 9 cm ja lisaks siis kerge seljasirutus koos lõime edasikerimsega ja vajadusel mõne lõnga juurde poolimisega. Lõunal käisin lähedal kohvikus ja samast võtsin õhtueineks kaasa paar saiakest (mis sõin preemiaks ära kui esimese meetri täis sain:)) Õhtuks lõid kõik lihased ja kondid tuld välja, viimased tunnid oli ikka väga hambad ristis kudumine - kuna mitu õhtut oli kaotsi läinud, siis hakkasin juba muretsema, et jään järgmisele väga jalgu ja pingutasin elu eest kududa nii kaua kui vähegi jaksan (s.t. kella kümneni). Päevaga suutsin kududa 92 cm ja kokku kootud 1,3 m - vähem kui pool:( Andsin endale tõotuse pühapäeval veel tublim olla:)

Pühapäeval ärkasin varem ja kuduma jõudsin veidi peale 10 (ehk 30 min varem kui laupäeval). Kudumiskiirus oli ka veel veidi parem - esimese tunniga 11,2 cm:) Lõuna paiku leidsin, et suudan vast kududa 2 mustrikorda rohkem kui laupäeval ja kokku saan üle meetri juurde. Päeva tulemus 105,7 cm ja kokku kootud 2,37:) 63 cm kolme meetrini ja 8 mustrikorda, et lõpetaksin õiget värvi mustrikorraga. Arvutasin, et jõuan kahe õhtuga seeliku kootud ja värvli ka lisaks. Väike nüanss, et esmaspäevaks oli teater plaanis ja sel päeval kudumist ei toimunud.

Teisipäeva õhtul suutsin kududa vastavalt enda plaanidele 5 mustrikorda. Ja kolampäevaks jäi siis kolm pluss värvel, mille plaanisin ka eraldi kududa nagu minu eelkudujad olid teinud. Ei tea, kas kogemusest või julgusest või lõime ja kangapoomi paksusest (kangapoomi hammasrattal suhteliselt suured sakid ja kangas võtab rohkem ruumi kui tühi lõim lõimepoomil, et mingil hetkel võib pingutamine õnnestuda paremini kui teisel), aga suutsin lõime rohkem pingutada ning mustrikorrad läksid üha peenemaks ja peenemaks (kuigi lõngade arv triibus sama) - pingul lõimega saab koelõnga tihedamalt kokku lüüa. Kui esimesed sinised triibud olid ~9 cm, siis teisipäeva õhtul viimane juba 8,1 (ja kolmapäeval 7,6). Lisaks lõime pingutamise kogemusele tekkis ka serva hoidmise kogemus - mis oli väga halb:( - kuidagi pidin säilitama oskuse hoopis kogu kangast endiselt 3-4 cm  kitsamaks kududa, mitte laiust vastavalt pingutajale hoida. Lõpp läks vist ikka käest ära - poomi peal ei saanud päris täpselt mõõta, aga hirm on ikka, et lõpp on 2 cm laiem kui algus - eks siis paistab, kui kangas maha lõigatud. Praegu võin vähemalt kergemalt hingata, et ma olen selle valmis kudunud - 12 värviga 3 meetrit ilusat kangast:) - ehk saab sellest ühel päeval ka ilus seelik:)

Ja linaste servadega värvel sai selline:

Lõpuks oli töö käpas ja tunne, et kui pink oleks mugavam ja tallalaudade kõrgus õigem, siis võiks neid seelikuid rohkemgi kududa (kui oleks vaba aega ja tempo niimoodi tagant ei suruks - 12 tundi päevas on ikka korraga palju:))